Viimase nädala veetsime Maison an Lauragais atiikmööbliäri tagaruumides mööblit taastades ja polsterdades. Meie juhendajaks oli misjöö Guillaume. Äärmiselt tore, mõnusas kuldses keskeas (46) meesterahvas, kes pidevat käis suitsetamas, klientidega lobisemas ja kohvi joomas ning ise pidevalt küsis ukse pealt, et kuidas meil läheb ja kas on küsimusi. Ega ta tegi ise ka samal ajal polsetrdustöid (kui keegi teda just ei seganud), vaikselt prantsuse laule ümisedes.
Misjöö Guillaume oli väga varmas meile pidevalt seletama, kuidas ja miks ta midagi teeb. Tema jaoks oli hästi oluline teha kõike just nii nagu vanasti. Kui ta oli oma asjadega tõesti ummiks ja kuidagi teisti ei saanud, siis tuli ikka laua alt võtta välja PVA-liim ja klambripüstol. Aga neid kasutati ikka äärmisel juhul. 
Nii me seal siis nädala toimetasime, kuulates hommikupoole Prantsuse raadiot ja pealelõunat Eesti raadiot. Nagu Guillaum ütles: "Võrdsus peab olema." 
Saime mõlemad omale tugitoolid, millel tuli vana polsterdus maha võtta, teha karkassiparandused (liimimine tappidele), vana viimistlus maha ja uus peale. Ning uus polsterdus, milleni me kahjuks ei jõudnud, kuna meie aeg Prantsusmaal sai läbi. Minu tugitool oli niivõrd kehvas seisus, et kui see kuivas liimi all, siis senikaua tegin ühte järi, millele panin uued sadularihmad ja vedrud.
​Kui meie nädal seal läbi sai, siis ta palus rohkem naeratada ja nautida oma tööd. See siis käis minu pihta. :) No põhjamaise inimesena pole nagu loomuses pidevalt muigvel tööd teha. Töö on ju ikka tõsise inimese värk :) Aga eks ma püüan ennast parandada.
Kui nüüd keegi läheb Prantsusmaale praktikale, siis väike soovitus on mul ka. Võta omad tööriistad kaasa. Need ei kaalu palju, aga usu mind - su elu on kordades kergem. 
Koolis laenasid oma asju meile õpilased ja no mestril olid ka omad vahendid, aga kui satud sinna, kus meie olime, siis uuemate tangide, näpitsate jne asjadega on sul oma tööd lihtsam teha. 
Meie meister lihtsalt ütles, et uuema aja asjad ei pea vastu, aga 130 aastat vana haamer ja näpitsad näed pole kulunudki. :) No jah, sest need töötasid nii raskelt, et kes tahakski nendega tööd teha? Aga see on puhtalt minu arvamus. :) 
Nii möödusidki meie 4 nädalat seal Parntsusmaal. Töö ja vile koos!  Suur tänu HKHK õpetajatele ja kogu ERASMUS projekti eestvedajatele ja elluviijatele. Saime meeletult palju õppematerjali, mida kindlasti oma videoklippide vahendusel ülejäänud kursusele edastame. SUUR, SUUR AITÄH! 

Viimasel nädalavahetusel sõitsime veel natuke ringi. Sai käidus Euroopa sügavaimas koopas ja üleval mägedes järvekeste ümber jalutamas.
Mis siin salata - kui oled ikka maalaps, siis elu kesklinnas, isegi Revelis, on maainimesele raske. Ikka tahad ju murulõhna ja istuda pingikesel ja nautida kevadist päikest. 
Niisiis olimegi kogu aeg kuskil sõidus ja 15000-18000 sammu igapäev oli ok. 
Kui kõht tühi, võtsime ette teekonna turule või restorani ja lasime hea maitsta igast erinevaid asju. Ega ma nüüd täpselt ei mäleta, mida kõik sai sisse söödud ja joodud. :D 
Aga üldjoontes võib öelda, et neile meeldib ikka kõigega liialdada. Vähe sellest, et nende suhtlusviis on juba nii ülevoolav ja kõiki meeli puudutav ja tajutav, siis ega see kokakunst ka alla ei jää. 
Kui teha soolane soe söök, siis minu jaoks liiter vett kõrvale juua oli ok. Kõik soojad toidud jäid minust poolikuks. Polnud võimalik süüa nii palju, kuna kõik oli mega rammus. No ma ei tea, kuidas nad neid sööke teevad ja ega ma ei sundinud ka peakokka aru andma, aga vist oleks võinud. Sest seegi on mega oskus, teha kruubid pardihautises nii rammusakas, et 150g portsjon on liig mis liig.  Valge kala, mis meie mõistes on kerge ja hõrk, on rasvast või ma ei tea millest nii toitvaks tehtud, et tükk aega kohe ei taha ei kala ega ühtegi mereandi.
Koogid ja saiakesed - no suhkur on vist põhikomponent :D Magus, magus, magus. Mõtlesime, et ostame natuke koogikesi. No nii imepisikesed olid need. Aga kui olin ühe ära söönud, jäin kohe mõttesse, et mis ma siis nüüd ülejäänutega teen? Pistsime Mariaga kõik külmkappi ja saime iga päev mitu korda magustoitu. :) Vaadake piltidel ka hindasid. Küll ikka peab jõukas olema, kui sünnipäevaks pisikest torti tahad. :D 
Kohv . . .  See imepisikene tassike ja kange kui must tökat :) :) :) 
Küll on ikka tore Eestis elada ja süüa meie mahedaid lahjasid toite hommikust õhtusse välja.

 Pikad pühad seljataga ja koolis jäid veel viimased 3 päeva, mis möödusid kui ülehelikiirusel.
Mina sain oma tooli nii kaugele, et jäid veel panna kas ilunaelad või ilupael. Aga klient ehk koolidirektor polnud oma soovi veel öelnud ja see jäi minust sinna ilma paela/naelata. Lisaks sellele toolile sain veel harjutada kätt ühel väiksel ovaalsel taburetil, mis jäi ajapuuduse tõttu pooleli, ootama mõne usina prantsuse õpilase käsi, kes hakkab osavalt oma peente sõrmedega paela vahele hobusejõhvi panema.
Seal tutvustas õpetaja ka nende ühte põhilist abimeest. Kui tool või mis iganes polsterdus on konarlik, siis tuleb seda taguda sileda puidust haamriga. No ja siis ma naersin seal, et taon oma tabureti formaati. :) Mõnda kohta tuli ikka mõnuga anda, et saaks soovitud kuju. :) 
Maria sai oma töödega nii kaugele, et järgmine õpilane saab hakata sinna sättima halli sametkangast.
Blogilugejale tundub küll vist, et kas tõesti te ei jõudnud selle 3 nädalaga rohkem kui 1 tooli? Siis kahjuks nii on jah. Ega siis siin ei ole koolipäev 8h ja õpetaja ainult sinu päralt. Tal on ikkagi peale meie seal veel 20 last, keda suunata, motiveerida, juhendada ja korrale kutsuda. Ning koolipäev kestab keskmiselt 6h, millest 1,5h on lõuna.
Kooli viimasel päeval jagasime kõigile oma juhendajatele kingitused laiali, mis olime Eestist kaasa võtnud. Lastele rohkelt kommi ja šokolaadi, natuke lisaks juurde HKHK logodega staffi ka.
Palusime kõigil õpetajatel, kes soovitasid meile neid lummavaid kohti Prantsusmaal vaatama minna, kindlasti meiega Eestisse tulles ühendust võtta. Ja kui nad ise meiega ühendust ei saa, siis las palugu Helil või Margusel meiega kontakti võtta. Siis näitame meie neile meie kodumaa kõige kaunimaid kohti. Me oleme nendega selles suhtes eelisseisus. Kuna meie riik on nii väike ja jõuame vabalt ühe nädalavahetusega ringi peale sõita. :)  Nii me lahkusime sealt koolist rõõmsate naerusuudega, meeles ainult head mälestused. Nemad aga jooksid kõik oma bussidele ja autodesse, sest algas kahenädalane kevadpuhkus.
Järgmine nädal liigume siis juba Misjöö Maison Molinie – Couranjou töökotta. Tema käis samuti nädala keskel ennast meile tutvustamas ja rääkis väga soravas inglise keeles, ise pidevalt vabandades, et tema inglise keel on kohutav. Ma pigem pole nii head veel siin kuulnudki. No igal juhul saab olema järgmine nädal väga põnev. Juba tänava nimi Victor Hugo, kus töökoda asub, on selline põnevust tekitav.  :)
Kuna meie tagasilend toimub järgmise laupäeva varahommikul, otsustasime pühendada selle nädalavahetuse Prantsuse köögile ning süüa kõikvõimaliku, mida on pakutud Prantsusmaal sajandist sajandisse. Eks ole siis näha, kuidas see meie tundlikele põhjamaistele kõhtudele mõju avaldab. :) 
 

Nii kui kuulsime, et tulemas on lihavõtted ja lisaks üks vaba päev, kuna kõik õpetajad  koolitusel, otsustasime võtta rendiauto. 
Eeltöö, kuhu minna ja mida teha, oli põhjalik. Käisime Reveli turismiinfos, uurisime Haapsalu õpetajate käest, vaatasime ise kaarti ja usutlesime lisaks kooli õpetajaid ja õpilasi. Kohti oli palju, millest tuli teha valik. Pealegi pidime ju arvestama mõlema soovidega - nii minu kui Maria omadega. Nii saigi 4 päevaga maha sõidetud 1500km. Käisime Püreneedes; Vahemere ääres jalgu leotamas; veiniistanduses; koopas; kuulsal ainulaadsel rippsillal, mis ühendab kahte mäge omavahel; nunnade mägises aias; pilvedest kõrgemal koske vaatamas; mõnes katedraalis; kindlustes, linnustes, varemetes jne. Neljanda päeva lõpuks olid kõrvad mägistel teedel sõitmisest suht hellad.  
Ning ikka on selline tunne, et seda kõike oli vähe.
Meie väike auto pidas vapralt igal pool vastu, isegi siis, kui meil oli natuke hirmus, tuksus tema vaparalt mäest üles ja mäest alla.  :) 
Panen siia mõned pildid meie tripist. Kuid kes iganes järgmine kord siia tuleb, siis soovitame soojalt võtta auto ja kihutada ringi. Teha matakapäevad pühapäeviti ja esmaspäeviti, sest siis on poed siin täiesti kinni. Isegi ükski tuvi ei lenda siis. :) Nädala sees säti pikemad sõidud  12.00-14.00 vahemikku, sest siis on kõik lõunal. Muidugi alati enne googeldasime, et kui kaua mingi koht lahti on ja kas on üldse avatud. Pole ju veel turismihooaeg. Kuigi esimesel nädalavahetusel, kui tulime, olid veel baarid kinni, aga nüüd juba tänavad laudu ja toole täis ning rahvas istub poole ööni väljas ja naudib mõnusat õhtut.
Meil vedas tohutult ilmaga, sooja oli 22-28 kraadi. Päikest saime mõnuga. 
Nüüd täna, kolmapäeval on meil kõigest 8 kraadi ja vihma sajab, eestis 15 kraadi sooja. :) Mõnusat kevadet teile sinna!

Terve see nädal on läinud mega kiirelt.
Kiht-kihi haaval oleme oma toole üles ehitanud.
Reede lõunaks oli mul selge, et selle kolme nädala jooksul tuleb tool valmis saada. Vähemalt nende plaan on selline.
Uskumatu kui palju nemad oma tooli mõõdavad, silitavad, näpivad, topivad, torgivad ja jälle silitavad, paitavad ja imetlevad.
Mul oleks juba ammu tool valmis, kuid tuleb ikka uuesti ja uuesti katsuda ja tunnetada. Mõõta sentimeetriga ühtepidi ja teistpidi.
Silmamõõt ei ole miski mõõt.  Sinu arvamus ei ole mingi arvamus. Võtad sentimeetri ja mõõdad vähemalt 20x mitte 9x ning oma teadmistega teeed järgmise kihi valmis.
Eks selleks, et aru saada mis kihtidest ma räägin, tuleb Mareku ja Reelika polsterdamise tunnis käia. Kohe kindlasti oleks ilma eelneva Eesti polsterdamistundides käimisteta olnud 100x raskem. Miks? Sest, see pole lihtsalt nii, et õpetaja näitab ette ja ütleb sulle: "Com sa" - "Näites nii". Seal on pikem jutt, miks just nii peab tegema ja mitte teisiti. Ja uskuge mind - see kõik on nii loogiline, mille peale ei tuleks eluilmaski. Kogu seletamine käb prantsuse, inglise ja kehakeeles. Vahest tuleb neil natuke ka hispaaniat sisse, minul aga venet ja saksat. :) 
No ja siis hakkame ise naerma ja jutt kaldub teemast kõrvale. Näiteks, et kuidas midagi öelda ja siis tõlgime, et kuidas see on vene, inglise, saksa, soome, portugali, norra jne keeles - kes mis keeli oskab. Ning jälle nalja nabani.
Kõige raskem ongi minu jaoks just see millimeetrite taga ajamine. MITTE KEEGI EI NÄE SEDA JU!!!! Sada kihti ehtitan seda polsterdust ülesse. Mis vahet seal on, kas piste on 2cm või 3cm. Kuid siis tuleb õpetaja ja seletab, kui sa teed nii, siis sa ei saa teha naa jne. Olen seni andnud endast kõik. Just oma kannatuse poolest. :) Pole minu moodi sedasi millimeetreid taga ajada. Pigem suhtun alati oma töösse loominguliselt, et oleks mõnus, ilus ja fun. 
Maria aga see-eest naudib. Talle meeldib sedasi nokitseda ja noh, eks seda ole näha ka. Tal ikka õmblused sirgemad kui minul. Kuid, rõhutan - mitte keegi ei näe seda, sest sinna tuleb sada kihti veel peale. :D Ning lõpus hall sametkangas. 
Olen teinud nii palju videoid kogu tööprotsessist. Kõiki asju annab teha vähemalt kahte moodi. Nii vist koosnebki meie pratika kaitsmine videote vaatamisest. Sedasi on kõige lihtsam anda ülevaade oma tööst.
Lisan siia osa pilte meie tööetappidest. Kõike ei jõua panna. Kahepale on kokku 100 pilti ja 20 videot. Meil on selle netiga siin natuke nihu. See on kohutavalt aeglane ja õue ei saa minna, sest nüüd algas vihmaperiood ja ladistab suisa korralikult. Teile aga sinna kena kevadet, head ülestõusmispüha ja nautige päikest.

Seekord ei tee me positust koolitööst või noh, meie tegemistest. Sellest kirjutan reedel ja võtan siis nädala kokku.
Oleme nüüd Reveli kutsekoolis olnud poolteist nädalat. Iga päevaga on järjest selgem pilt meil ees nii koolist endast, haridussüsteemist kui õpilastest.
Nagu kõik juba teavad, saab siin koolis õppida mida iganes. Ning mitte ainult läbides keskkooli osa ja saades kutse, vaid on ka võimalus valida mingi konkreetne valdkond ja saada selle meistriks. Lisaks on sul võimalus läbi erinevate projektide tegeleda eneseväljendusega, andes ühiskonnale natuke midagi head vastu.
Sattusime möödunud nädala neljapäeval sellisesse klassi, kus oli kokku 6 erineva ala õpilast. Igaüks tuli oma 1 a projektiga. Neil on kõigil kamba peale üks õpetaja, kes neid suunab ja nõustab.
Üks neiu tegi tooli/tabureti, mis oli metallkarkassil ja istmeplaat sellisest kangast, mis kutsub kassi enda sisse küüsi lööma, aga kangas ise selle jubeda rüüstetöö peal kannatada ei saa. Väga mõnus ja pehme kangas. Meenutas natuke mööblisametit.
Kaks naist tegid seal tooli-observatooriumi, millel oleks väga mõnus poolpikali oleskleda ja teleskoobiga tähti vaadata.
Siis oli seal veel üks suur raam, kuhu peale hakatakse kohe kuduma 3D-vaipa Pürenee mägedest ja orgudest. Et lastel oleks hea mängida, kui vanemad siis kohalikus muuseumis ringi jalutavad.
Seal oli veel erinevaid projekte, aga osad ei tahtnud oma töödest veel rääkida, kuna need olid poolikud. Selleks, et seal sedasi aasta õppida, tuleb sul välja käia 8000 eurot. Paneb mõtlema, eks! Kui meie saame õppida iga kell igal pool kordades väiksema tasu eest või üldse tasuta.
Üldse kogu õppimise kultuur on seal väga teistmoodi. Lapsi ei tohi sundida vaid tuleb motiveerida. See pani mind kohe kulmi kergitama, kuna olen juba rohkem kui nädal näinud, kuidas neid seal 15aastaseid motiveeritakse. Olen suht piiri peal, et neile öelda: „Palun minge lihtsalt siit klassist ära ja jalutage ringi kuskil”. See on ka mõistlikum tegevus, kui see mõttetu passimine telefonis ja siin mitte millegi tegemine.
Õpetajad on alamakstud ja ega nendegi motivatsioon pole siis kõrge, kui lapsed ise õppida ei viitsi. Nad näevad enda motiveerimisega palju vaeva. Hakka siis veel kellegi teise last motiveerima...
Noorete eneseväljendusele siin piire ei panda. Võid end ükskõik kui paljalt riide panna. Kette, neete, mida iganes külge ja pähe riputada. Enamasti, kui vähegi võimalik, juuksed roheliseks värvida jne. Ilusaks prantsuse nooreks muutud kuskil seal 21 a vanuses. Kus tuled juba läbi programmide ja toetuste raames õppima spetsiifilist asja, näiteks marketriid.
Sul on võimalik marketriid õppida 1-8 aastat, vastavalt rahakoti paksusele ja huvile. Tööd, mida meile oldi valmis näitama, olid lummavad.
Rääkides osade kooli õpetajatega, siis nende veendumus kogu süsteemis on see, et vanemad ei tegele lastega. Selleks on lastead, huviringid, kool jne. Nii kui võimalik, antakse lastele ekraanid kätte ja see teeb laste ajudest juurviljad. Ehk nad ei mõtle, ei oska mõelda ega pingutada, ei tunne millegi vastu huvi. Tõid näiteks Kanada, kus kõik nutiseadmed on nii kallid, et pole võimalik neid lastele soetada, kui alles hilisemas eas ning siis on nad juba väljakujunenud ning suudavad ise end disiplineerida ja kasutavad seadmeid eesmärgipäraselt. Sellepärast on seal ka hariduse kvaliteet kordades parem.
Seni, kuni Prantsusmaa teeb ainult psühholoogilisi uuringuid, kuidas aidata last, kes on depressioonis, aga ei tegeleta sellega, kuidas vältida laste depressiooni sattumist, käiakse surnud ringi.
Revel ise on siis oma välimuselt tüüpiline Prantsuse maalinn, nagu nad ütlevad. Kõik majad on ühekordsed (mõni üksik kahekordne). Kivimajad kerge kollaka või rooska tooniga ja kivikatusega. Eranditult kõigil on punane kivikatus.
Kuidas majadel vahet teha? Lihtne! Selleks et eristada enda oma naabritest, värvime aknaraamid ja -luugid teist tooni: sinine, pruun, valge, lilla, oranž jne. Uksed on erineva kuju ja kaunistusega. Aiavärava postide otsad on erineva kujuga: täringu-, kassi-, koera-, lõvi- jne kujulised. Ning loomulikult need hekid, mis on nii tihedaks pügatud, et peaksid ka kuuli kinni. Neid on nii paljudest eri sorti taimedest, et nende nimetamisega läheks lihtsalt hulluks.
Haljastus on madal, aga sellel on ka täiesti selge põhjendus. Mida suuremad on puud majade vahel, seda suuremad on kahjud majadele nende tormidega, mis siin on täiesti tavalised.
Kuna siin, kui tuul hakkab puhkuma, siis puhub ikka 5-10 päeva ja sellise hooga, et kõnniteel püsimine võtab kõvasti vaeva. Maria FB-lehel on väike video vaiksemast puhangust, sest muidu oleks telefon käest läinud. Sellise tuulega oleks meil Eestis juba ammu tormihoiatus ja lapsed oleksid koolist distantsõppel. Kuid meie läksime kõik reipalt kooli. Plekkkatused lendaksid siin nagu suuremat sorti linnud ringi.
Kui tuul on vaibunud, hakkab vihma sadama ja nii ka täna. Sajab nii päevake ja siis tuleb päike ja saabub suvi. Vähemalt seda kõike lubas mulle õpetaja Loui. Loodan, et kõik peab ka nii paika, nagu ta ütles. :)
Püreneede lähistel on ilm väga heitlik. See, mida sulle lubatakse õhtul, võib hommikuks olla hoopis midagi muud. Nii päiksepaiste kui ka sademete koha pealt. Kui pilved siin ikka kinni jäävad, siis on pikalt pilves, aga see-eest soe. Nagu täna - 18 kraadi. Pilves, aga mõnusalt soe. Mis on muidugi minu ja Maria jaoks super. Oleme saanud 3 päeva oma päikse poolt ära põlenud nägusid ravida. Tegin, ma mis tegin, aga juba ajan nahka. Õnneks on mul veel võimalusi siin oma nägu totaalselt ära kärsatada. :) 
Seekord sai see postitus siis selline.
Ahjaa, põsemusid olen ka saanud juba.  Väga veider komme. Eestlase moodi üle tee kergelt pead tõsta on ikka tunduvalt parem.

Reede hommikuks oli Maria jõudnud oma tööga sama kaugele kui mina eile hommiku. Ehk siis oli seekord temal rõõmu väikseid tekse toksida olematusse puidu serva ja hiljem neid asendada natuke pikemate teksidega.
Minul algas kandi õmbluse esimese joone õmblemine nagu nad seda nimetasid. Aga enne seda tuli teha nurgad. Parem nurk ja siis vasak nurk. Piste pikkus mitte rohkem kui 2cm. Üldse ma panin tähele kõik mõõdetakse väga hoolikalt välja ja jagatakse pea et millimeetri pealt. Mis on minule väga raske. Mulle sobib selline silmaga vaatamine, et enam vähem täpselt :D  
Kandi õmblemisel tuleb teha kolm rida õmblust, et saaks tugeva serva mis kestaks sajandeid. Kui sa vaatad tooli näoga tema suunas siis esimese rea õmblus alustad seest poolt väljapoole ja seljatoe oma esimene, siis eest serv ning siis järgneb parem külg ja siis vasak külg. Ehk pildid annavad parema ülevaate mis järjekorras peab olema. Meie tegime tunnis kohe küljelt ringiratast kui tuli nurk vastu tegime selle vahepeal ära. Kõik käis jooksvalt sujuvalt silmaga mõõtes. Ei mingit joonlauda täisnurka ega miskit. Üldse selline pidev nõeltega ette märkimine ja mõõtmine minu arust meil puudub. Võtame seda rohkem loomingulisemalt.
Kahjuks reede rohkem ei jõudnudki kuna väga palju aega läks sotsialiseerumise peale.
Õpilased tundsid väga palju huvi kuidas me Ukraina teemasse suhtume ja kuidas meil Eestis olukord on. Uurisid meie erialast sõnavara ja  valmistuvad sügiseks. Nimelt kui uus konkurss avatakse siis hakkavad kohe kandideerima, et sirgel sammul tulla Eestisse.
Ning muidugi tuli ka see küsimus ära, et kas tõesti Eesti ei olegi osa Venemaast?
Võtsin kaardi välja tegin neile puust ette ja punaseks, et tõesti ei ole aga kui väga tahta saab Narvas ja Sillamäel selle tunde kätte küll :)
Ahjaa, lõuna ajal juhtus midagi kummalist. Meie rõõmsalt sööme jälle mingit Prantsuse veidrat lõunat. Milleks oli turistiene lehttaignas külmalt, tundmatu looma kotlett ja salat, magustoiduks mingi puding. Kui mingi hetk minust 1m eemal tuleb koristaja tädi. Piserdab oma kemikaali pudelist midagi lauapeale ja viskab oma mopi lauale ja hakkab nühkima. No mida helly??? Ma söön siin samas. Ning rahulikult laseb oma mopiga lauapeal. No enam see toit alla minna ei tahtnud ja naer tahtis peale tulla. Kõigi jaoks jumala ok lahendus sedasi laudu pühkida. Miks peakski võtma lapi kätte ja siis ümber
laua vudima, kui saab mopiga.  Ausalt ka, ma pole kunagi sellist asja näinud. :) 









​

Laupäeva hommikul käisime Reveli kuulsal turu hommikul. Kui meil Eesti turul müüad nii karjuks siis nende peod oleksid rahast tühjad ja tassiksid kogu kauba koju tagasi.  No röökivast hullust tasub ju eemale hoida. Kuid siin vastupidi, mida rohkem karjud seda rohkem inimesi sinu leti juurde jooksis. Päris vahva vaatepilt. Pärast seda läksime bussipeale ja sõitsime Toulousi. Olime seal nagu vene uusrikkad. Lasime kohe mõnuga igas poes oma rahakotid valla. Koju jõudes naersin, et kui Eestisse minek on siis vajan vist ühte lisa kohvrit. :) 
Pühapäev on selline tore päev siin kus mitte midagi ei toimu. Haud vaikus igal pool. Nii siis pakkisime asjad kokku ja tegime rännaku Reveli juurest ülesse mäkke järve äärde. Väga mõnus matk. 18 kraadi sooja ja kerge kevad tuul. Kui hoolikalt pilti vaatad siis seal taga järvekohal pole mitte pilved vaid mäetipud mis lumega kaetud.
​Ära sai proovitud ka kohaliku restorani võlud. Terassil istudes ja nautides kõike paremat mis sulle ette tassiti ei pannud tähelegi kuidas aeg lendas. Koju varju jõudes ja oma punast nägu nähes sain aru, kui hea asi on ikka värske kurgi mask :)

Tänane päev oli küll minu viimse kannatuse proovile panemine.
Kui sa arvad just, et oled kõik servad ilusti tugevasti kinni saanud ja merihein on piisavalt  kogu tooli istumisosale ühtlaselt ära jaotataud, siis sa eksid. Tuleb jälle misjöö Jean-Louis sall lehvimas üle õla ja ütleb: "No, no, no!" Tõmbab kogu sinu teksitud serva mängleva kergusega lahti ja näitab uuesti, kui tihkelt ja just raspeldatud 45-kraadisele servale pead uuesti pingutama. 
No krt. Vabandust, aga kui ühte serva oled juba 3x teinud ja enamus tekse läheb sul kuhugi endisesse naelaauku või mingi puidukahjuri mugitud avasse, siis pole ju enam fun, vaid ajab närvi.  Või kuidas? Ning kas teate, et on väga oluline, kui pika teksiga sa seda teed - 3-9mm on sul valida, aga tegelikult sa ei tohi valida. Vaid pead tegema 4mm ja jutul lõpp. Ei tee siin mingit omaloomingut, sest seda jägib sul kullipilguga õpetaja, et sa teeksid just nii nagu tema sulle õpetab. :) Ja kui oled kõik ilusti 4mm ära pingutanud, siis ütleb õpetaja, et nüüd asendad kõik teksid 9mm vastu. Kuna kui sa hakkad kanti tegema, siis tulevad need 4mm välja.  "Ook!" oli mu vastus ja reaalselt tundsin, kuidas üllatusest uus korts otsa ette tekkis. 
Olen täiesti veendunud, et Epp, Mariliis, Margus, Marek, Reelika ja Ülle oleksid pealmise kihi jaapani saega maha saaginud (Ülle lintsaega või veel mõne hullema masinaga) ning uue liistu peale pannud. Sellest servast, kuhu kogu polster oleks vaja kinnitada, lihtsalt polnud enam midagi alles.
No ütleme siis et 8.00 alustasin ja lõpetasin selle teema 16.00. VÄGA PRODUKTIIVNE!!! 
Siis vahetus meil õpetaja ja tuli miss Carole. Temaga tegin nurke 2h. Tema tegi näidise mulle 6 minutit . Ütles: "Voila" ja  siis oli minu kord. Minul küll "voila" polnud, pigem oli seal kuulda kõiki muid sõnu, aga "Voila" see küll polnud.  "2h läks nagu linnutiivul"  :D :D
Maria poriseb siin, et temast pole täna juttu. No ok, ta on ka tubli. Kui võrdlen teda kogu klassiga, siis kõige tublim. Kiidan, TUBLI LAPS!  :)  
No ega siin see blogimine pole mingi meelakkumine. Meie ruuter ei taha meiega eriti koostööd teha. Mingi jama on selle leviga siin kiviseinte vahel. :)
​Tegin ka ühe äraaravamise mängu, või noh, teadmiste kontrolli. Osaleda võivad kõik. Vaata pilti ja kirjuta komentaaridesse. Hiljemalt esmaspäeval anname õige vastuse. :) Ning auhinna siis kui tagasi oleme. 
Kusjuures teekond kooli kestab meil 20 minutit rahulikul kõnnil. Kuskilt kolmveerandil koolile lähemal on suisa rajakene oja ääres, kus saad iga 10 meetri kaugusel teha erinevaid võimlemisharjutusi. (Ettevaatust, koerapabulaid on terve muru ja teeserv täis). 
Aga ilm on siin mõnus - 19 kraadi ja päike. Lõuna ajal käisime Mariaga jalutamas ja kevadet nautimas. 

Kolmandal päeva hommikul pidime kooli minnes pisut kiiremaid samme tegema, et kooli mitte hilineda, kuna tegelesime hommikul blogiga ja nett on meil kodus tohutult kehva. Liisa poriseb kõrval, et selles peaaegu hilinemises on süüdi hoopis mina, kuna võtsin kella seinalt, sest see tiksus minu jaoks liiga valjult! Selle kella lubasin Liisal oma tuppa ööseks kaasa võtta, ainult sel juhul võib see päeval seinal olla. :D
Et siis lühidalt tänasest koolipäevast, see sujus vaikselt ja mõnusalt. Nokitseme ikka oma toolide kallal. Liisa vähe kiirema tempoga mina aga vaikselt ja rahulikult. 
Kuna täna toimetasin meriheinaga siis õnnestus mul kokku puutuda masinaga, mis puhastas meriheina. Muutes samal ajal ka meriheina kohevamaks ja oli parem pätsikesi teha. 
Piltidelt leiate prantsuse prüüli. Väga hea tööriist. 
Pisut saime ka tutvuda täiskasvanud õppega (kui täiskasvanud soovib seal koolis õppida, läheb see neil maksma 8000 eur. aastas). Väga huvitav oli nende õpetaja ja ühe õpilasega vestlus. Kuid kahjuks me ei teinud nende projektidest ühtegi pilti.
Üsna kiirelt sai kell jällegi 17:40 ja seadsimegi sammud nn kodu poole. Rahulikult jalutades on teekond umbes 20 minutit pikk.  Kuna ilm siin mõnus ja soe siis teekond koduni kulgeb pikemalt ja mitte otse .
Allpool jällegi täpsemalt tänasest päevast pildid.
​

Meie praktika Revelis on siis sellises koolis nagu Lycee Professionnel des metiers de l`Ameublement. Ühesõnaga on see ühes väikses Prantsuse linnas asuv kutsekool. Nii nagu Haapsalus on ka seal võimalik õppida erinevaid ameteid. 
Kooli saabudes tegi meile Nathalie väikse ringkäigu sealses pisikeses koolis. Saime värava kaardid millega saab ka koolisööklas süüa. Hiljem lahkudes tuleb koolile arve :) ok tegelikult tuleb meil kõik toidud hiljem lahkudes kinni maksta.  Üks toidukord on 4.- selle sees on eelroog- salat, põhirooga kus saad valida kahe toidu vahel näiteks liha, kala, magustoit ja puuvili. Kui kõht jääb tühjaks siis saab ka juurde võtta aga summa sellest ei muutu.  Pakuti ka võimalust süüa õpetajate toas ja kohvi seal juua. Mida me veel teinud pole, kuid arvan, et mina kes olen suur kohvi jooja kaua vastu ei pea. :) Ning teeme tutvust sealsete õpetajatega. 
Meie esimeseks õpetajaks oli Jean-Louis PEREZ lühendatult Monsieur. No parem oleks kui sa nii talle ütled, kuna õpilased siiski ei kutsu ees ega perekonnanimepidi- see pidevat ebaviiskas olema.  Õpetaja ise oli väga tore härra nii 55+   Klassi jõudes ootas meid seinal meeldiva üllatus. Kolmes keeles erialane sõnavara.










Mõlemad saime oma toolid ja kohe läks tööks lahti.
Üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna nii, et püüame panna võimalikult palju pilte ja vähe teksti. Kaitsimsel näitan ka kõiki videosid mis ma siin teen, õpetaja õpetustest siis. Võtted on ikka meie Mareku ja Reelika omadest natuke erinevad. Ning kohe kindlasti me ei tohi teha nii nagu Eestis. Siin teeme ikka nii nagu nemad :) No nagu õpilased ütlesid, see respekti värk jälle. Sa lihtsalt ei hakka õpetajale vastu ja teed nii nagu tema ütleb.

Teisipäeval õpetas meid Carole Darquier väga kena proua nii 40+ Tumetapäine, kergelt volüümika kehaga. Muidu nagu rahulik, kuid said kohe aru kui talle miskit ei meeldinud, hääletoonist.
Ega seal klassis ongi selline vaib, nagu oleksid 2 klassi pikapäeva rühmas. Kus igaüks võib midagi teha aga ei pea. Kõvasti ei tohi rääkida ja rumalusi aga samas on olemine selline vaba. Janne vist läheks kohe hulluks, kui tema klassis selline olukord oleks.  :) Ma ei saa üldse aru mida osad õpilased seal teevad lihtsalt hängivad. :)  Epp lubaks juba vast siis klassis kohvitassiga ka ringi liikuda. :)  Püüan teha homme klassist pilti teile ka.
No ja mis siin salata, ilm on SUPER !!!! 15 kraadi sooja, linnulaulu ja värskelt pügatud muru lõhn :) Kevad on õhus.  

​