Kõigist ja kõigest

Seekord ei tee me positust koolitööst või noh, meie tegemistest. Sellest kirjutan reedel ja võtan siis nädala kokku.
Oleme nüüd Reveli kutsekoolis olnud poolteist nädalat. Iga päevaga on järjest selgem pilt meil ees nii koolist endast, haridussüsteemist kui õpilastest.
Nagu kõik juba teavad, saab siin koolis õppida mida iganes. Ning mitte ainult läbides keskkooli osa ja saades kutse, vaid on ka võimalus valida mingi konkreetne valdkond ja saada selle meistriks. Lisaks on sul võimalus läbi erinevate projektide tegeleda eneseväljendusega, andes ühiskonnale natuke midagi head vastu.
Sattusime möödunud nädala neljapäeval sellisesse klassi, kus oli kokku 6 erineva ala õpilast. Igaüks tuli oma 1 a projektiga. Neil on kõigil kamba peale üks õpetaja, kes neid suunab ja nõustab.
Üks neiu tegi tooli/tabureti, mis oli metallkarkassil ja istmeplaat sellisest kangast, mis kutsub kassi enda sisse küüsi lööma, aga kangas ise selle jubeda rüüstetöö peal kannatada ei saa. Väga mõnus ja pehme kangas. Meenutas natuke mööblisametit.
Kaks naist tegid seal tooli-observatooriumi, millel oleks väga mõnus poolpikali oleskleda ja teleskoobiga tähti vaadata.
Siis oli seal veel üks suur raam, kuhu peale hakatakse kohe kuduma 3D-vaipa Pürenee mägedest ja orgudest. Et lastel oleks hea mängida, kui vanemad siis kohalikus muuseumis ringi jalutavad.
Seal oli veel erinevaid projekte, aga osad ei tahtnud oma töödest veel rääkida, kuna need olid poolikud. Selleks, et seal sedasi aasta õppida, tuleb sul välja käia 8000 eurot. Paneb mõtlema, eks! Kui meie saame õppida iga kell igal pool kordades väiksema tasu eest või üldse tasuta.
Üldse kogu õppimise kultuur on seal väga teistmoodi. Lapsi ei tohi sundida vaid tuleb motiveerida. See pani mind kohe kulmi kergitama, kuna olen juba rohkem kui nädal näinud, kuidas neid seal 15aastaseid motiveeritakse. Olen suht piiri peal, et neile öelda: „Palun minge lihtsalt siit klassist ära ja jalutage ringi kuskil”. See on ka mõistlikum tegevus, kui see mõttetu passimine telefonis ja siin mitte millegi tegemine.
Õpetajad on alamakstud ja ega nendegi motivatsioon pole siis kõrge, kui lapsed ise õppida ei viitsi. Nad näevad enda motiveerimisega palju vaeva. Hakka siis veel kellegi teise last motiveerima...
Noorete eneseväljendusele siin piire ei panda. Võid end ükskõik kui paljalt riide panna. Kette, neete, mida iganes külge ja pähe riputada. Enamasti, kui vähegi võimalik, juuksed roheliseks värvida jne. Ilusaks prantsuse nooreks muutud kuskil seal 21 a vanuses. Kus tuled juba läbi programmide ja toetuste raames õppima spetsiifilist asja, näiteks marketriid.
Sul on võimalik marketriid õppida 1-8 aastat, vastavalt rahakoti paksusele ja huvile. Tööd, mida meile oldi valmis näitama, olid lummavad.
Rääkides osade kooli õpetajatega, siis nende veendumus kogu süsteemis on see, et vanemad ei tegele lastega. Selleks on lastead, huviringid, kool jne. Nii kui võimalik, antakse lastele ekraanid kätte ja see teeb laste ajudest juurviljad. Ehk nad ei mõtle, ei oska mõelda ega pingutada, ei tunne millegi vastu huvi. Tõid näiteks Kanada, kus kõik nutiseadmed on nii kallid, et pole võimalik neid lastele soetada, kui alles hilisemas eas ning siis on nad juba väljakujunenud ning suudavad ise end disiplineerida ja kasutavad seadmeid eesmärgipäraselt. Sellepärast on seal ka hariduse kvaliteet kordades parem.
Seni, kuni Prantsusmaa teeb ainult psühholoogilisi uuringuid, kuidas aidata last, kes on depressioonis, aga ei tegeleta sellega, kuidas vältida laste depressiooni sattumist, käiakse surnud ringi.
Revel ise on siis oma välimuselt tüüpiline Prantsuse maalinn, nagu nad ütlevad. Kõik majad on ühekordsed (mõni üksik kahekordne). Kivimajad kerge kollaka või rooska tooniga ja kivikatusega. Eranditult kõigil on punane kivikatus.
Kuidas majadel vahet teha? Lihtne! Selleks et eristada enda oma naabritest, värvime aknaraamid ja -luugid teist tooni: sinine, pruun, valge, lilla, oranž jne. Uksed on erineva kuju ja kaunistusega. Aiavärava postide otsad on erineva kujuga: täringu-, kassi-, koera-, lõvi- jne kujulised. Ning loomulikult need hekid, mis on nii tihedaks pügatud, et peaksid ka kuuli kinni. Neid on nii paljudest eri sorti taimedest, et nende nimetamisega läheks lihtsalt hulluks.
Haljastus on madal, aga sellel on ka täiesti selge põhjendus. Mida suuremad on puud majade vahel, seda suuremad on kahjud majadele nende tormidega, mis siin on täiesti tavalised.
Kuna siin, kui tuul hakkab puhkuma, siis puhub ikka 5-10 päeva ja sellise hooga, et kõnniteel püsimine võtab kõvasti vaeva. Maria FB-lehel on väike video vaiksemast puhangust, sest muidu oleks telefon käest läinud. Sellise tuulega oleks meil Eestis juba ammu tormihoiatus ja lapsed oleksid koolist distantsõppel. Kuid meie läksime kõik reipalt kooli. Plekkkatused lendaksid siin nagu suuremat sorti linnud ringi.
Kui tuul on vaibunud, hakkab vihma sadama ja nii ka täna. Sajab nii päevake ja siis tuleb päike ja saabub suvi. Vähemalt seda kõike lubas mulle õpetaja Loui. Loodan, et kõik peab ka nii paika, nagu ta ütles. :)
Püreneede lähistel on ilm väga heitlik. See, mida sulle lubatakse õhtul, võib hommikuks olla hoopis midagi muud. Nii päiksepaiste kui ka sademete koha pealt. Kui pilved siin ikka kinni jäävad, siis on pikalt pilves, aga see-eest soe. Nagu täna - 18 kraadi. Pilves, aga mõnusalt soe. Mis on muidugi minu ja Maria jaoks super. Oleme saanud 3 päeva oma päikse poolt ära põlenud nägusid ravida. Tegin, ma mis tegin, aga juba ajan nahka. Õnneks on mul veel võimalusi siin oma nägu totaalselt ära kärsatada. :) 
Seekord sai see postitus siis selline.
Ahjaa, põsemusid olen ka saanud juba.  Väga veider komme. Eestlase moodi üle tee kergelt pead tõsta on ikka tunduvalt parem.

---