Viimane nädal meistri juures.

Viimase nädala veetsime Maison an Lauragais atiikmööbliäri tagaruumides mööblit taastades ja polsterdades. Meie juhendajaks oli misjöö Guillaume. Äärmiselt tore, mõnusas kuldses keskeas (46) meesterahvas, kes pidevat käis suitsetamas, klientidega lobisemas ja kohvi joomas ning ise pidevalt küsis ukse pealt, et kuidas meil läheb ja kas on küsimusi. Ega ta tegi ise ka samal ajal polsetrdustöid (kui keegi teda just ei seganud), vaikselt prantsuse laule ümisedes.
Misjöö Guillaume oli väga varmas meile pidevalt seletama, kuidas ja miks ta midagi teeb. Tema jaoks oli hästi oluline teha kõike just nii nagu vanasti. Kui ta oli oma asjadega tõesti ummiks ja kuidagi teisti ei saanud, siis tuli ikka laua alt võtta välja PVA-liim ja klambripüstol. Aga neid kasutati ikka äärmisel juhul. 
Nii me seal siis nädala toimetasime, kuulates hommikupoole Prantsuse raadiot ja pealelõunat Eesti raadiot. Nagu Guillaum ütles: "Võrdsus peab olema." 
Saime mõlemad omale tugitoolid, millel tuli vana polsterdus maha võtta, teha karkassiparandused (liimimine tappidele), vana viimistlus maha ja uus peale. Ning uus polsterdus, milleni me kahjuks ei jõudnud, kuna meie aeg Prantsusmaal sai läbi. Minu tugitool oli niivõrd kehvas seisus, et kui see kuivas liimi all, siis senikaua tegin ühte järi, millele panin uued sadularihmad ja vedrud.
​Kui meie nädal seal läbi sai, siis ta palus rohkem naeratada ja nautida oma tööd. See siis käis minu pihta. :) No põhjamaise inimesena pole nagu loomuses pidevalt muigvel tööd teha. Töö on ju ikka tõsise inimese värk :) Aga eks ma püüan ennast parandada.
Kui nüüd keegi läheb Prantsusmaale praktikale, siis väike soovitus on mul ka. Võta omad tööriistad kaasa. Need ei kaalu palju, aga usu mind - su elu on kordades kergem. 
Koolis laenasid oma asju meile õpilased ja no mestril olid ka omad vahendid, aga kui satud sinna, kus meie olime, siis uuemate tangide, näpitsate jne asjadega on sul oma tööd lihtsam teha. 
Meie meister lihtsalt ütles, et uuema aja asjad ei pea vastu, aga 130 aastat vana haamer ja näpitsad näed pole kulunudki. :) No jah, sest need töötasid nii raskelt, et kes tahakski nendega tööd teha? Aga see on puhtalt minu arvamus. :) 
Nii möödusidki meie 4 nädalat seal Parntsusmaal. Töö ja vile koos!  Suur tänu HKHK õpetajatele ja kogu ERASMUS projekti eestvedajatele ja elluviijatele. Saime meeletult palju õppematerjali, mida kindlasti oma videoklippide vahendusel ülejäänud kursusele edastame. SUUR, SUUR AITÄH!