Viimane koolinädal :)

 Pikad pühad seljataga ja koolis jäid veel viimased 3 päeva, mis möödusid kui ülehelikiirusel.
Mina sain oma tooli nii kaugele, et jäid veel panna kas ilunaelad või ilupael. Aga klient ehk koolidirektor polnud oma soovi veel öelnud ja see jäi minust sinna ilma paela/naelata. Lisaks sellele toolile sain veel harjutada kätt ühel väiksel ovaalsel taburetil, mis jäi ajapuuduse tõttu pooleli, ootama mõne usina prantsuse õpilase käsi, kes hakkab osavalt oma peente sõrmedega paela vahele hobusejõhvi panema.
Seal tutvustas õpetaja ka nende ühte põhilist abimeest. Kui tool või mis iganes polsterdus on konarlik, siis tuleb seda taguda sileda puidust haamriga. No ja siis ma naersin seal, et taon oma tabureti formaati. :) Mõnda kohta tuli ikka mõnuga anda, et saaks soovitud kuju. :) 
Maria sai oma töödega nii kaugele, et järgmine õpilane saab hakata sinna sättima halli sametkangast.
Blogilugejale tundub küll vist, et kas tõesti te ei jõudnud selle 3 nädalaga rohkem kui 1 tooli? Siis kahjuks nii on jah. Ega siis siin ei ole koolipäev 8h ja õpetaja ainult sinu päralt. Tal on ikkagi peale meie seal veel 20 last, keda suunata, motiveerida, juhendada ja korrale kutsuda. Ning koolipäev kestab keskmiselt 6h, millest 1,5h on lõuna.
Kooli viimasel päeval jagasime kõigile oma juhendajatele kingitused laiali, mis olime Eestist kaasa võtnud. Lastele rohkelt kommi ja šokolaadi, natuke lisaks juurde HKHK logodega staffi ka.
Palusime kõigil õpetajatel, kes soovitasid meile neid lummavaid kohti Prantsusmaal vaatama minna, kindlasti meiega Eestisse tulles ühendust võtta. Ja kui nad ise meiega ühendust ei saa, siis las palugu Helil või Margusel meiega kontakti võtta. Siis näitame meie neile meie kodumaa kõige kaunimaid kohti. Me oleme nendega selles suhtes eelisseisus. Kuna meie riik on nii väike ja jõuame vabalt ühe nädalavahetusega ringi peale sõita. :)  Nii me lahkusime sealt koolist rõõmsate naerusuudega, meeles ainult head mälestused. Nemad aga jooksid kõik oma bussidele ja autodesse, sest algas kahenädalane kevadpuhkus.
Järgmine nädal liigume siis juba Misjöö Maison Molinie – Couranjou töökotta. Tema käis samuti nädala keskel ennast meile tutvustamas ja rääkis väga soravas inglise keeles, ise pidevalt vabandades, et tema inglise keel on kohutav. Ma pigem pole nii head veel siin kuulnudki. No igal juhul saab olema järgmine nädal väga põnev. Juba tänava nimi Victor Hugo, kus töökoda asub, on selline põnevust tekitav.  :)
Kuna meie tagasilend toimub järgmise laupäeva varahommikul, otsustasime pühendada selle nädalavahetuse Prantsuse köögile ning süüa kõikvõimaliku, mida on pakutud Prantsusmaal sajandist sajandisse. Eks ole siis näha, kuidas see meie tundlikele põhjamaistele kõhtudele mõju avaldab. :)